118
temal enam ehk wähem ikka süüd olema. Kus suitsu, sääl tuld. Politsei ja kohtud ei wõi ometi nii raskesti eksida…
Benno ei rääkinud neid mõtteid muidugi mitte otsekohe wälja, waid ütles tagasihoidlikult: „Kes kord kohtute kätte langeb, sellel on raske peaseda.“
„Aidake meid, paruni herra!“ palus emand pisarsilmil. „Teie üksi wõite meid sest hirmsast hädaohust peasta.“
„Teil on suur wõim,“ lisas Pohlig juurde.
Luise ja Selma hakkasiwad tasakesti nuuksuma.
„Minul pole paraku mingit wõimu,“ kahetses Benno. „Asi läheb muidugi raekohtu kätte, kus mina peaaegu kedagi ei tunne. Kuda wõiksin mina kohtu tegewuse wahele astuda?“
„Aga mu poeg on ilmasüüta, nii tõesti kui Jumal taewas elab!“ karjatas õnnetu ema käsa risti pannes.
Jälle ilmutasiwad noore paruni silmad umbusaldust, mida Helene üksi tähele pani. Neiu surus oma peenikesed huuled kokku ja läks näost weel weidi kahwatumaks.
„Paruni herral on täiesti õigus,“ ütles ta siis rahuliselt ja kuiwalt. „Tema ei wõi ju teada, kas Hugol süüd on wõi mitte — ta tunneb teda waewalt. Ja kuigi ta Hugod tunneks ja tema ilmasüütuse sisse usuks — mis peaks ta siis tegema? Ta ei wõi ometi wangihoonesse tungida ja minu wenda soldatite käest wägiwaldselt ära kiskuda.“
Benno oli Helene hääle üle esmalt kohkunud, kuid siis tundis ta rahustust, kinkis neiule tänuliku pilgu ja ütles kergitatult: „Teil on täiesti õigus, preili Helene. Teie räägite kui mõistlik mees. Meie peame ootama, mis kohus teeb… Mina wõin ainult nii palju aidata, et osawa adwokadi muretsen, kes asja juba uurimise ajaks oma kätte wõtab.“
Meister ja emand surusiwad kuuma tänu awaldades suurtsugu häätegija kätt, Luise ja Selma waatasiwad jumaldawa auukartusega tema poole üles. Helene, kelle tänu Benno kõige rohkem ihaldas, jäi wait.
„Kas ta pole jumalik!“ sosistas Luise tänutundmusest õhetawal palel wanemale õele kõrwa sisse.
