115
Edew mõte sähwis Benno pääajust läbi.
„Sa nimetasid Thorensheimi ja saianaese tütart,“ ütles ta wenitades, „aga kui me saianaese tütre asemele kaupmehe ja miljonäri tütre seadime, kas sa siis oma arwamist ei muudaks?“
„Iga arwamine on muudetaw,“ andis krahw järele.
„Ja kui miljonäri tütar ise kohe miljoni kaasa saab?“
„Siis kuulaksin ma miljonäri tütre adressi järele,“ naeris Schönbock. „Aga nüüd Jumalaga — ma pean siia sisse astuma.“
Benno sammus üksipäini edasi. Pikk jalutamine oli temale söögihimu teinud. Ta läks peenesse hotell-restoranisse pruukosti wõtma. Uksehoidja kummardas teda kui kuningat, Riia mamsel leti taga laskis oma sinisilmadest maailmatäie armu ja õrnust paista, kellnerid ilmutasiwad ägedat teenimisehimu selle hiilgawa külalise ees, kes wana rüütlisugu nime kandis ja ikka hääd jootraha andis.
Raha nappuse pärast polnud Benno siin mõnel ajal käinud. Seda enam kõdistas meelitaw wastuwõte tema noort iseteadwust, ehk ta seda küll ise enesele tunnistada ei tahtnud. Silmapilguks waikis tundmuste torm tema südames, elumaitsmise tuju tuli tema pääle. Ta laskis enesele keele ja kurgu meelituseks kõige paremat anda, mis restoranis saadawal oli, ja maitses seda hää isuga.
„Wahest on see wiimne kord!“ tuli tale äkiline mõte. „Papaga näitab lugu tõesti halb olewat — seda pean ometi wiimaks uskuma, ja siis — Jumalaga kallid weinid ja magusad suupisted!… Mu ihu ja hing kisendawad Helene järele, ma olen lahutamata paeltega tema külge seotud. Temaga wõiksin ka waesuses elada, sest tema ei saaks iialgi kaeblema ja wahest õpiksin ka mina temast… aga ei, Benno, ole auus, ära peta ennast! Sa oleksid wäga, wäga õnnelik, aga sa ei õpiks midagi, nagu sa tänini midagi pole õppinud. Inimene ei wõi ennast teiseks luua… Ma saan sada rubla kuus — sellest peaksin korteri ja ülespidamise maksma, wahest ka weel wanemaid ja õde aitama. Ma peaksin muidugi kõrwalist tööd tegema, mõne rikkaks saanud lihuniku lastele tundisid andma wõi kilusoolaja raamatuid pidama… Mis sest siis oleks?
