114
bock. „Ma wean kihla, et sinu mõttetarkuse taga mõni roosipõseline kelminägu waritseb, kellel aga paraku sinist werd soontes pole. Wanemad puiklewad muidugi wastu ja noorherra on õnnetu.“
„Ma ei ütle mitte, et see nii on,“ ütles Benno tagasihoidlikult. „aga kui see nii oleks, kas mul siis poleks õigust oma saatuse üle nuriseda?“
„Ei, selleks pole sul mingit õigust. Saatus on meile küllalt hääd teinud sellega, et ta meid inimesesoo kõrgemas kihis sündida laskis, meile kuulsa nime, hunniku raha ja mõjukad sugusidemed hällisse pani. Selle eest wõime oma weidrustehimu juba natuke taltsutada, iseäranis kui himu meid allapoole kisub. Meie ei usu wist kumbgi, et meie luu ja liha poolest teistest paremad oleme, aga meid peetakse paremaks ja see on meie õnn. Igaüks on ju maailma silmas ainult see, kelleks teda peetakse. Mida puhtamalt meie oma seisust hoiame, seda rohkem läiget annab see meile teiste silmas. Kuld ei ole wasest parem, aga teda peetakse paremaks. Lisad sa temale waske juurde, siis pole see enam kuld. Iga segaabielu meie ja alamate seisuste wahel wähendab aadeli läiget ja ei õnnesta enamasti ka mitte isiklikult. Sääl on krahw Thorensheim, kes saianaese tütre tema ilusa näo pärast ära kosis. Nüüd räägitakse, et saianaese tütar meest lihtsalt kolkida. Nende lapsed saawad muidugi krahwi nime kandma, aga see pole enam puhas aadel, see pole kuld.“
Benno pidi mõttes naeratama, kui ta krahw Thorensheimi kodukana mõne teise naesterahwaga kõrwu pani. Helene ja — kolkimine!…
„Sinu meelest ei ole siis ka meie Bismarckid ja Moltked mitte kuld?“ heitis ta wahele.
„Sündimise poolest on neil waske hulgas,“ wastas Schönbock täie rahuga, „aga oma waimujõuuga on nad wase enestest wälja tõuganud. Meie ei wõi julged olla, et meie lastest Bismarckid ja Moltked saawad, sellepärast peame püüdma, et meie järeltulijad selleks jääksiwad, mis meie esiwanemad oliwad: kõige puhtam ja uhkem aadel maailmas.“