105
„Ei ütelnud, aga tal pidi wäga tungiw tarwitus olema,“ oli wastus.
Jostson otsis Birjusini kohe üles. Nad mäletasiwad teine teist kui ühe kooli kaswandikud, kuigi nad ühes klassis ei istunud, sest et pristaw mitu aastat wanem oli. Birjusin tegi ennast esiotsa wõõraks ja ka Jostson ei arwanud tarwilikuks, teisele wana tutwust meelde tuletada. Et kantseleis wõõraid inimesi oli, kutsus pristaw ameriklase oma elukorterisse ja kõneles temaga nelja silma all ligi tunni aega. Kui nad siis üheskoos wälja tuliwad, oli nende wahe märksa muutunud — nad oliwad sõpradeks saanud ja ütlesiwad teine teisele endisel wiisil sina. Jostson oli kahwatu ja tõsine, kuna Birjusin käsa hõõrus, kui oleks ta häid sõnumid saanud.
Üheskoos läksiwad nad Niguliste kiriku kabelisse, kuhu Langbergi surnukeha puusärgiga oli wiidud. Mõned minutid seisis Jostson surnu ees ja silmitses tema wihast ja walust wiltu kistud nägu, mis nüüd werest puhtaks pestud oli, kuna haawade kohad üksi weel hirmutawalt punetasiwad.
„Ma olen nüüd hoopis üksi maailmas,“ ütles Jostson, käega silmade üle pühkides. „See oli minu ainus lähem — ja mitte kõige pahem sugulane. See oli inimene, kellest pääle minu waewalt keegi aru on saanud. Ta oli hääks loodud ja pahaks tehtud, halwa kaswatuse ja õnnetu elusaatuse wili. Teda arwati kelmiks, aga auusamat inimest on maailm waewalt näinud. Ta oli ihnus enese wastu ja tegi teistele hääd. Tänu pole ta kusagil otsinud ega leidnud. Ka mina ei ole tänamatuse süüst tema wastu puhas… Elu ajal ei jõudnud ma temale armastust näidata — pärast surma tahan ometi aidata, nii palju kui minu wäes seisab, et tema mõrtsukas nuhtlemata ei jääks.“
„See oli õnn, et sina wahele tulid,“ naeratas Birjusin. „Ilma sinuta oleksime wahest kõik waleteele eksinud. Sa mängid selles asjas tasuwa saatuse käe osa.“
„Kes teab? Weel pole kurjategija meie käes,“ ümises Jostson.
Ta kummardas ja suuteles surnu külma otsaesist.
