104
Tema oli öösel wõõrastemajasse tulles kirja eest leidnud, millega üks noorepõlwe sõber, kes Rakweres elas, teda tungiwalt enese juurde külaliseks kutsus. Jostson oli kahewahel, kas kutset wastu wõtta wõi mitte, aga kui ta hommikul wälja minnes nägi, et ilm jälle ilusaks oli läinud, juhtis ta sammud pool kogemata waksali poole, kus hommikune rong sõidule walmis seisis. Õige ameriklasena ei mõtelnud Jostson kaua, waid wõttis pileti ja sõitis Rakweresse.
Kui rong esimese jaama, Lagedi, ees peatas, nägi Jostson, pääd waguni aknast wälja pistes platwormi pääl üht isanda moodi meesterahwast seiswat, kellel kübar silmade pääle tõmmatud ja pool nägu, soojast ilmast hoolimata, mantlikrae sisse peidetud oli. Otse ameriklase kohal tõstis isand silmi, et waguni aknaid kärme pilguga waadelda. Jostson arwas seda nägu kusagil näinud olewat. Ta jäi mõtlema ja siis tuli tale korraga meelde, et see keegi muu ei olnud, kui nahakaupleja Rettig, keda ta kord Eesti seltsimajas ja teine kord nahapoe ukse wahel näinud. Järgmisel silmapilgul hüppas Rettig lähemasse esimese klassi wagunisse.
Jostsoni pääst sähwis weider mõte läbi: „Miks see inimene siin, kolmteistkümmend wersta Tallinnast, rongi pääle tuleb ja oma nägu warjata püüab? Temast räägiti, et ta pankroti läwel seista — wahest põgeneb ta wõlapärijate eest?“
Rong hakkas liikuma ja Jostson unustas kodumaa kollendawaid wäljasid, lepatukkasid ja kadakapõõsaid waadeldes uue kaasreisija ära.
Rakwere tuttaw oli mõnus, elawa waimuga mees, nagu neid meie unistes kreisilinnades harwa leidub, ja hoidis kaugelt tulnud külalist magusa jutuga poole ööni kinni. Hommikul sõitis Jostson Tallinnasse tagasi ja läks waksalist otsekohe wõõrastemajasse, kus temale öeldi, et pristaw Birjusin teda oodata. Ta pani tähele, et hotelli teenijad küsiwalt ja kahtlaselt tema otsa wahtisiwad.
„Kas pristaw ütles, mispärast ta mind enese juurde kutsub?“ küsis Jostson.
