Meie armastasime teineteist. Aga meie armastasime üksteise sees ometi iseennast, iseenese kasusid.
Meie oleme kõige suuremad iseenese-armastajad, ja et me mõlemad kõigele ilmale teineteist ütlesime armastavat, siis olime me kõige suuremad petised, meie, enesearmastajad.
Neidu armastasin ma.
Mina arvan, et siin enesearmastusel ots on, sest ma armastasin neidu, armastasin mitut neidu üksteise järele.
Missugune püha lõke!
Sa unustad kõik, mõtled ainult teist, teda, elad mõttes üksi veel temale, mõtled teda igal silmapilgul — ei saagi ütelda, kui kalliks sa teda pead.
See on ometi salgamatu armastus, armastus, mis ennast unustab ja teisele, ainult teisele olevusele elab!
Enesearmastus on ta, enesearmastus! Kõige suurem kraad enesearmastust, omakasu-püüdmist.
Sest temas armastad sa ometi iseennast, teda sellepärast, et see sinule enesele hää on. Enese, ainult enese õnnelikuks tegemise pärast armastad sa — teda. Ei, sina oled omakasupüüdja, enesearmastaja.
Miks on sul valu, kui sa ta kaotad? Vast enne vihagi, häbigi.
Ja sa puikled käte-jalgadega vastu, kui sulle üteldakse, et sa ennast oled armastanud.
Miks ei armasta sa siis ka vana inetut naist, miks ilusat naise kuju paberil, marmoris!
Oi, sa enesearmastaja!
Mina arvasin, et ma isamaad armastan.
72
