tud ja hulgapojalise perekonna pärast küll sada korda surmale soovitud, oli temal nii südamearmas näha. Sedasama, kelle pärast küllalt oli tülitsetud ja kes ise ka küllalt nurisemiseks asja andnud.
Äraolek oli nüüd armsaks teinud — ei olnud enam, keda tõrelda, ja see oli ometi raske asi: puudus on majas, ei ole, keda tõrelda, ei ole, kelle pärast pahandada.
Omakasu, inimese omakasu oli kannatanud.
Nõnda siis, see võileivaandja, see süllevõtja, see poole õuna äraandja nägi mind jälle ja mina teda.
Ja uskunud olen ma enne kui pärast, et ma oma ema armastan.
Õigesti võtta, armastasin ma aga võileiba ja õuna ja nende andjat nende andmise pärast.
Sest ometigi armastasin ma iseennast sääl enam.
Ja õuna anti mulle, et ma ei kisendaks, ja võileiba nõndasama. Muidugi ka iseenese armastuse pärast, iseenese rahu pärast.
Sülle võeti mind, et harjunud oldi sülle võtma, ja kõik harjutud edasitegemine on hää, takistus selle vastu paha.
Ja anti, et harjunud oldi andma, siis aga, et harjunud oldi, selle eest rõõmust nägu nägema.
Kõik harjumine.
Sülle võtta: Ma olin ju sündinud, kuhu mind siis panna?
Ja mehele oli ema läinud — ometigi enesearmastuse pärast, mitte minu pärast, arvan ma.
Mina siis armastasin ema, et võileiba saada, ja ema, et ma selle eest vait olin.
71
