KESKMINE.
Mis on keskmine? Kõik, mis laitusest ülemal ja kiitusest alamal.
Keskmine tee, kuldne tee, üteldakse. Missugune oleks keskmine au?
See, mis mitte liiga aus ei ole.
Vist õige kostus.
Jah, mõnele on keskmine ilm väsimus, äranärtsimine, ärakolletamine, ärakadumine.
Keskmine on see, mille all mõni noor süda nutab, pisar pisara pääle tasakesi; verepisaraid, mitte silmapisaraid.
Hing väsib vahest nii ära ja tahaks rammusat kosutust.
Hing aga ei leia seda kusagilt.
Tema, väga väsinud, ei leia kusagilt väsimuse kohast karastust, sest et ta ikka ennast salgama peab.
Et ta ülematest lõbudest ja ülematest rõõmudest taganema peab, et — keskmine olla, et — läbi saada!
O, sina lämmastav, läpastav, rinda-rusuv keskmine!
O, kui keegi sulle vastu silmi sülgab, küll on siis raske keskmist nägu teha!
