EESTI POEG.
Kui meil niisuguseid noori poisse on, 15—16-aastaseid, keskkoolikasvandikke nõndasama hästi kui muid:
Mina olen nõutavad ja nõudmata keeled ära õppinud, tunnen Eesti minevikku, ta kirjandust ja kirjamehi, austan oma esiisade mälestusi, jumaldan oma vanemaid, armastan oma vanemate higiga ostetud mulda kui oma enese südametuksumist — tunnen seda väikest saatusest vintsutatud rahvast ja tean, mis tast peetakse, — tunnen teda paremini kui võõrad, sest ma armastan teda enam kui võõrad. Nemad seisavad sääl, meie seisame siin. Ma tean, mis nad meist mõtlevad, mis nad tahavad. Minu silma ees on väike, aga mulle armas sugurahvas; nemad on minu selja taga ja hüüavad: tule siia! Mina vaatan üle õla tagasi ja ütlen: Ma näen, kes ja mis te olete, ja mis te tahate. Mis te ometigi arvate? Mina armastan Eesti okkarikast õigust enam kui tema eest pakutud küllusi: —
Kui meil niisuguseid poisse on, siis on sul tulevik, Eesti rahvas!
