VIIMSED INIMESED.
Viimsed inimesed olid välja suremas. Mitte viimsed inimesed, vaid üks inimeste tõug, kellel oma keel ja haridus oli olnud. Haridus ja kirjandus ja kunst. Neid oli veel üks valdkond ainult või üks külakond; kõik teised olid „üle läinud“.
Nad teadsid, et nad viimsed sellest tõust olid ja nendega üks sugu ja üks haridus lõppes.
Nad tundsid väsimust oma jalgades ja roidumust oma üdis. Neil oli raske sirgelt kõndida ja päikene oli nende silmadele kui valus näha.
Kui nad oma väljal tööd tegid või oma tubades, siis olid nad tõsised ja nendega kaasas käis nagu üks nägematu helin. Nende kõrvus ümberringi ja nende sees ja nende südametes: viimsed!
Hommikul tärkas ta neile meelde, kui nad üles ärkasid. Nagu raske oli neil tõusta. Ja raske, nagu koorma all läks elu.
Kasinal rõõmul, just nagu leinates võtsid nad naisi ja läksid mehele ja ristisid oma lapsi, kui viimsed inimesed oma viimast sugu viimse elu jaoks.
