ÜKSINDA II.
Teine kord olin haigemajas.
Sääl oli üks juut, jalutu.
Ta oli ilus mees, arvata 35 aastat vana. Jalad olid tal päris surnud.
Lihavõtte-pühad olid käes. Ka juutidel nende passa.
Ta oli Vilno linnast pärit.
Teda tulid ta T. suguvennad vaatama. Juudi hapnemata leiba toodi, keedetud ploomisid, igasugu maiusi.
Otse üle külvati teda kõiksugu maiustega, kõiksugu õrnustega, igapäev tulid teda vaatama kaks, kolm, neli, kuus jne. ta suguvenda.
Ja ometi ei olnud tal T—s vist küll ainust tuttavat ega sugulast.
Tal võis hää olla. Tal võis ainult ta jalgade kahju meeles olla.
Kui mind nõnda vaatama tuldaks, mõtlesin ma.
„Kui võõras elades“, teiste rahvaste seas laiali, ei ole juudid oma rahvustunnet kaotanud, ennem on ta neil tõusnud.
Kas meie enestest sääraseid näiteid tuua saame?
