tähele pannud, tal oleks meist oma arvamine olnud. Õnneks olid selleks kõik liiga rõõmsad, et teisi uurida.
Meie olime mõlemad pahas tujus. Tema, et talle haiget tehtud, mina, et ma talle haiget olin teinud. Tagasisõidul oleksin ma häämeelega talle sõbraliku sõna ütelnud, aga teised olid kaasas. Kui ta mind mu vanemate maja aia ees vankrist välja aitas, lasksin ma oma käe veidi kauemini tema käes viibida. Mul ei olnud enam midagi selle vastu, et tema käsi nii suur oli.
Sel õhtul ei söönud ma mitte suutäit, ei maganud sugugi. Ikka oli mul silmade ees, kuidas ta nii kurvalt ja kahvatult mu pääle oli vaadanud. Kui ma hommikul peeglisse silmasin, olin ma nii kahvatanud, et ma hommiku kohvilegi ei võinud minna. Kord oli minu käes kahvatu olla. Ma pidin Jaanilt kas iga lootuse ära võtma või ruttu kõige pääle jah ja aamen ütlema, muidu asi enam ei võinud minna. Pea oleksin ühte, pea teist paremini teinud.
Õhtul läksin ühes vanematega metsa äärde jalutama — Jaan tuli vastu. Kõik olid vait. Viimaks küsisin ma Jaanilt, kuidas ta öösi maganud oli.
— Hästi või halvasti, see on teile ükskõik! Üks teid ei rõõmusta, teine ei kurvasta. Teie olete mu vastu külm, ma tean seda. Ma pean ennast selle järele seadma, kuidas teie nõuate. Lahkumiseks tahaksin ma teile üht nõu anda: Kui teile täna, homme, kuude või aastate järele jälle üks niisugune mees oma kätt pakub, kes minu sarnane on, kes teid nii truusti armastab ja kellega teie mõtted nii kokku sün-
137
