vamast tundmusest tuli. Ma tean, ma lõin silmad maha, vaikisin ja andsin ennast alla. Aga teisel silmapilgul kahetsesin oma kaotatud mängu. Mis saaks ta mõtlema, kui ma ennast nii kerge hinna eest temale annaksin — ja sellepärast võtsin nõuks, silmakirjaks edasi võidelda. Ma näitasin, nagu ma ta tõendusi ei usuks, ja võisin lõppeks koguni pilgata.
— Kui teie ainult viis minutit varem oleksite pilganud, oleksin ma trööstimata olnud. — Mul tuleb meelde, et me ühe mäe seljandiku üle kõndisime. Mina kõndisin ees ja tema järel. — See teeb mulle hääd meelt, et ma nii teie ilusat juuksepatsi paremini näha võin. — Andeksandmatu! Ma vaatasin nuhtleva vaatega tagasi tema pääle. — Teie olete nii ilus, arvas tema, et teil õigus oleks rumal olla, nii viisakas, et teile jälle õigus oleks inetu olla. Teie ei tarvita aga kumbagi õigust ja sellepärast võtan ma teid enesele naiseks, tahate teie ise ehk tahtmata.
Mina ei tea, kas tal selles õigus oli. Seda tundsin ma aga, et ta mulle sel silmapilgul ärakannatamatu oli. Ma ei võinud seda edevat julget inimest mitte sallida, kes ennast nii minu ülemaks näitas pidavat. Ma oleksin parem näinud, et ta, kui ma kõik lootuse ära võiksin võtta, meeleheitmisel oleks olnud. — Ärge vaevake ennast ilmaaegu, ütlesin ma, kõik teie katsed on asjata.
Ise tundsin enesel pisarad silmi tulevat. Kui me metsa varjust välja jõudsime, nägin ma, et Jaani rahu üksi välispidine oli olnud. Ta nägu oli valgeks kahvatanud. See tegi mu rahutuks. Kui keegi seltskonnas oleks meid teravamalt
136
