vähe oli. Selle vastu võis abi leida. Tosin toolisid ja kaks kena sohvat osteti. Mina olin korraga, ei tea kuidas, hääd korda armastama hakanud ja mu nüüdne elutuba tegi mind nagu uueks inimeseks. Korraga tuli viperus. Hulga kraami jaoks, iseäranis aga suure laua jaoks, mis laelambi all, oli tuba liiga väike. Et kõrval olev tuba parajasti saada oli, üürisin selle enesele magamistoaks. Voodi asemele seadsin raamaturiiuli. Nüüd võisin ma oma toa pääle uhke olla. Laelamp põles ja valgustas kõiki neid ilusaid asju. Mõni kuu kadus. Et mu palk kõrgemaks oli tõusnud, ei tihanud ma enam Vaheri halba kohvi ega tölpi mopsi sallida. Üürisin viimati enesele ruumikama korteri, kus ma täiesti iseenese peremees olin. Mul oli juba oma töötuba, magamise ja võõraste vastuvõtmise kambrid. Viimane sellepärast, et ma sõpradega läbikäimist armastasin. Trahterisse ei läinud ma sugugi enam. Kord sündis, et üks minu sõpradest söömalaual minu mõrsjat elada laskis. Minule tuli see üsna uudis ja imelik ette. Ja imet, kui sõbrad ära olid läinud, jäin ma kesk valget säravat tuba seisma. Kõik oli nii tühi ja kole siin laelambi valgusel. Minu pilk langes sohvale, kus — kahel inimesel nii mõnus istuda ja jutustada oleks olnud! — Kolmatkümmend, kui ma naise võtaksin, kui ilus oleks siis see tuba ja sisseseadlus, laelambi valgusel! Ja mis keelas mind seda tegemast? — Mis hiljem sündis, seda sa juba tunned. Ja nüüd, Miilikene, kas tahad veel mu laelampi pööningule saata? — Oh sa rumal laelamp! Või sellepärast kosisidki sa, Kaarel, mind, et sul laelamp oli? tõreles noor
111
