kraam oli, nagu üüritud tubades ikka, kaunis üksluine. Minu pärast võis ta seda olla, mina ei pannud seda palju tähele. Vahest olin küll Vaheri halva kohvi pärast pahane, ka oli tal üks nuuskurnina majas, kes mulle ikka jalge alla jäi. Aga muutmist ei tulnud mul uneski meelde, elasin pääle vagusi nagu auster sügavas mere põhjas. Minu ja majaperenaise vahel oli siiski ka ikka oma perekondlik lahkus, mis ükskord nii suureks läks, et meie üksteisele sündimisepäevaks kingitusi saatsime. Tema kinkis mulle laelambi, — sellesama. Esiotsa ei saanud ma aru, kust emand Vaher sellele lahkusele tulnud. Pärast kuulsin, ta oli sündimisepäevaks kaks lampi saanud ja teise kinkis ta nii üsna praktiliselt minule. Ma ei teadnud, mis temaga pidin tegema. Kui ühel õhtul koju tulen, põleb lamp üleval laes. Minu tuba on nii sõbralik ja helevalge, — oi, see oli ju väga hää! Võtan tooli ja istun just otse lambi alla, see on veel parem. Teisel õhtul käisid mind kaks sõpra vaatamas ja kiitsid ka. Panime minu kirjutuslaua lambi alla kesk tuba ja nõnda oli üsna lõbus üheskoos laua ümber istuda. Laud puudus küll vana koha pääl, aga ma võisin enesele väga hästi teise uue teha lasta. See oli väike asi toimetada. Pea oli see sündinud ja minul nii — missugune rõõm! — esimene asi majas oma. Ma panin ta lambi alla ja olin õnnelik selle üle. Selle järele ostsin lauale lina ja nüüd oli minu tuba koguni meelitav. Varemalt ei olnud ma iial seda mõelnud, et inimesel oma kodus lõbus võib olla. Teinekord kutsusin paar sõpra külaliseks ja viitsin nendega perekondlikult aega. Sääl nägin, et toolisid
110
