Tormi ja vaidlusi, mis Petersoni pärastised tööd tõid, — nende objektisid ma ei tunne, — olen lugenud.
Küllap sellel oma põhi all oli. Eesti elu ei paku nii palju hällist pääle, et temas kõrgused äkki tõusevad ja laiust ja sügavust igal sammul edasi võtavad.
Meie kodu on kasin ja ihne oma andides.
Neil päevil käisin „Tuulte pöörises“ vaatamas. Mõjus rohkem kui lootsin. Ega järele teha ei saa.
Tuglas võtab inspiratsiooni vastu, ei liiguta aga teist kõrvagi. Ta seedib asja vagusi ära, et siis külmal lühikesel viisil tulla — ta ei ole midagi kuulnud. Ja see on Tuglase suurus.
„Kahekesi’l“ on mõju. Hulga värskendust olen säält saanud, hulk kustunud helisid uuesti ärganud.
Kui täismeister kujutab Wilde ühes loos, ma ei mäleta nime, „Lõbu ja teadus“, vist 1905. aastak., tohtrit ja tema kasvandikku. „Maltsvetti“ ei tunne. Ainult arvustuse kaudu.
Wilde ei hooli ju — endine Wilde ikka. Kõhukus, muretus ja vabadus töös — tema aated.
Ja muuta oleks hilja — siis tuleks mehe lugu kätte, kes leiva ära müüs, et saiast elada.
Tammsaare „Noored hinged“ sattus minugi kätte.
Ma ei oska õnne kirjeldada — ma olen ju närviline ja siia-sinna visatud õle pihutäis — sagedasti pigistab elu minust tõrva välja, kuna mesi pidi tulema, ehk nõndasama sinna sisse, ehk „ei“ pidin ütlema, aga „jah“ ütlesin, — ma ei räägi kui autor, kui spetsialist, — ma ei
83
