mast tüütuvust lugejale näidates, korjab aga siis raasukesed uuesti kokku.
Loota lubanud on veel mitmed, näituseks Mait Metsanurk. Tammsaare, see hoiab praegu pilgud enese pääl. Siis kerkib vanade iganud vormide ja väsinud stiili vahelt keegi iseäraldi, kangepilgulise, kunstivalmi G. Suitsi kuju üles, luules, millel äärt ja sügavust on. Sest ikka on siin ja sääl midagi. Uus, aga kõik mitte kadumisele.
✻
Eestis on pidali patsillus kunstiasjade keskel, pääle muude allapingutuse abinõude veel üks rüvetus — kõige uulitsale viskamine. Ette igale kaabakale.
✻
Oh võiksin ma sind, kodumaakene, ometi millegi tuuletakistuse varjul näha, takistuse varjul külmade tuulte eest, mis sind südameni, südamest läbi õõtsutavad.
✻
Inetu — iriseja kurat. Mis mina sinuga teen?
✻
Kare, lühike, selge on Peterson oma, kujutuses. Säärast avaldas ju Petersoni lühike kuje „Nälg“ aasta 18. eest „Olevikus“.
Ma ei ole Petersonist muud lugeda saanud kui „Paised“. Mõju oli suur. Oli terve kogu Eesti kirjandusest käsitada. Üksi selle juurde pidin lugema jääma. Kõik väsinud stiili siidiline, endise aja kateedriline, kõik poleeritud sõnade kuhjav unehellituslik oli siit kadunud: siin oli lühike, tüse mees.
82
