Juba siis imestati: „Või, neil metslinnud kodu kastis.“
Ja maneskite pärast pilgati meie poisse kuni vereni. Vaesed, aga kannavad maneskid. Sandiräbalad!
Aegapidi jõudis ümberkaudne rahvas sinnasamasse. Pilkajad viisid omadki lapsed kooli. Kuid üks osa vallast, Vene küladega ligistikku, ei teinud vähematki muutust kooliga. See nurk, need nurgad olid pimedad nagu tänagi.
Säält nüüd toodi meie majasse naine.
Hüva küll.
✻
Küll ma niisugused rudin, linnas on süüdlased.
Kuidas on linnas süüdlased? Mina kirjutan üleüldise tähendusliku kirja ühe halva kombe üle, mõisniku sügisese jahi üle. Mina olen selle pääle küll vennanaise isast äratuse saanud, aga kiri oli üleüldine, minu enese silmanähtuste, kui ka vanemate aegade mälestus. Aga kiri oli üleüldine, ütlen veel.
Ja ei oleks tol korral, kui v. naise isa kõneles, isegi mõisnikud mitte jahtinudki, s. o. kui to jutt nii vale oleks olnud, ka siis ei oleks sääl süüd. Ei olnud jahti, rõõmustav, kedagi isiklikult nimetatud ei olnud. Aga sääraseid jahtisid sel ajal veel peeti.
Sellest on küll.
Peipsiäärsed, mis küll kirjas ette tuli, ei lükkanud kedagi ümber.
Ja kellele liiga tehtud, oleks võinud kaebada. Mis puutus see nendesse, minu vennasse, naisesse, selle isasse.
53