oli vahele kaevada. Oli seda vaimu Gr. sees enam, ja avaldas ta selsamal mõttel pahameelt, siis oli lõhe väljas tuntud ja uuristajad ei puudunud.
Isekeskis toimetust tülisse ajada, see oli kõige otstarbekohasem.
Ja S. põlves oli avalik pahurus.
Mis siis?
Mind vaevas Gr. sõna, ei läinud meelest vagunis, ei ka V. M-s.
Oleks reheliste sekeldus õige, et S. Sibirien siin osa mängis, siis kannaks Eesti süüdi.
Kas kõike?
Vaevalt. Siin ei tea midagi öelda. Sest said Gr. vihkajad teada, siis oli sellest küll.
Nüüd S. sõna, Kennani „Siber“ ei ole keelatud. Võib säält ja säält praegu osta. (Jaan. 1909.)
Mis selle ütluse järgi Siberist jääb?
Ei midagi. Aga harimata rahva seas oleks sisin siiski väärt. — Ei tea, mis oli. —
Ja ega tallajaid puudu. Nüüd mõisa jaht.
Ainult paar korda oli Alatskivilt mõni sõnum lehes.
Noh, aga rahvas?
Ja meie majasse kõige vanema aja inimesed. Inimesed, kes „kirjamehed“ ei ole. See on rahva mõistel öelda. Kuid tõesti. Mu kõige nooremast elust pääle oli meie talus raamatukogude raamatuid, kihelkonnakooli õpilaste kooliraamatuid, ajalehed aastat 20 — ehk enamgi käimas; meil olid kuldnoka kastid puis, kui Eestis seda veel ehk kuskil ei olnud — seda K. kihelkonna koolmeistrite eeskujul.
52
