linnuvargaid ei ole, siis ei olnud seegi asi mulle mitte vähem võõrastav.
Pea tuli ka minu raamatu „Vari“ trükkijalt „Oleviku“ kontori kaudu kiri, aga lahti võetult. Veebruari kuu lõpul sõitsin vennaga jälle Tartusse. Sel korral oli mul väike käsikiri „Käkimäe kägu“ ühes, mille „Postimehe“ toimetusele andsin. Juba arvasin ma lubamata viisil politsei shandarmite enese pääle vaatamist aimavat, nimelt mäletan ma seda Henningi platsi pääl seisvast shandarmist. Schmidti raamatupoodi minnes kuulsin ma kedagi nagu nimelt enese järel kõndivat. Vaevalt olin ma sisse astunud, kui kaks politsisti, teisel lambiõli pudel kaenlas, järsku ukse lahti tõmbasid ja sisse vaatasid. Ärritatult otsisin ma politseimaja üles (seni oli mul selle seisupaik tundmata), ei leidnud aga politseimeistrit säält. See üteldi haige olevat. Ma läksin shandarmite ülema Nikolini juurde, see juhatas mind kreisiülema juurde, kui kuulis, et maalt olen. Aeg kippus õhtu poole. Ka kreispolitsei asukoht oli tundmata. Viimati leitud, oli rääkimisetund lõpul, ja kui mult uksehoidja kaunis järsult (kombe poolest ütelda: jämedalt) asja põhjust oli küsinud, mida ma ütelda ei võinud, pöörsin ma ümber. Nõupidamise toast kuulsin üteldavat: see on seesama noormees, kes täna enne lõunat politseis käis. Hääl oli pilkav, niisune, nagu ühest rumalast inimesest ehk lollist teost keegi teisele kõneldavat kuuldes kõneleb. Häält ma tundsin, see oli lauanõunik J. Jakobson. Siit läksin ma politseimeistri elukorterisse parun Knorringi majasse, ometi pöörsin ma, kui üks naisterahvas helistamise pääle ukse avas ja
