et need inimesed, meesterahvas, siin mitte kodused ega nende kodu ligidal ei võinud olla. Sellesama aasta jõuludel olin Virumaal Väike-Maarjas venna juures. Siit jäi mulle kaks nähtust meelde. Uniküla rentniku sugulane, üks 15. aastane tütarlaps ehmatas mu venna juures teelaual nii ära, et teetassi ümber ja lusika maha pillas. Ta istus vastu akent. Ta ehmatus nähti kaunis raske, ta ei ütelnud selle põhjust, aga ma arvan nüüd, et keegi teda akna tagant ehmatas. Teine asi oli üks toores temp: venna elamise ruumide (ta on koolmeister) eeskoda oli ühel õhtul inimese roojaga ära reotatud. Jaanuari kuu viibisin jälle Tartus „Postimehe“ abilise Prantsu juures Kivi uulitsal Nr. 15. Ma olin kahevahel, kas veel ajalehe töösse hakata või erakirjanikuna elada, „Vari“ kohta oli trükkija otsus ka tulemata. „Kümme lugu“ masina alt välja pääsemine venis ka pikale. Sagedad varguste tagaotsimised ja riiud väljas hoovi pääl tüütasid sel ajal minu ja teiste üüriliste rahu, olgu küll, et meie (ma olin „Postimehe“ abiliste korteris) korteris tagaotsimisi ei olnud. Veebruari algul käis Alatskivi vend Joosep oma surnud naise riideid müümas, kutsus mind isa kodu ja teatas, et ta mind riideturul ootab. Siingi juhtus uus pahandus enne kui linnast ära tulime: mõni minut enne seda, kui ma riideturule jõudsin, oli venna saanist riidekott ära varastatud. Maal, isa kodu, lootsin ma tüütavatest nähtustest rahu, aga juba nädal või kaks pärast koju jõudmist tulid salaküttide (Wilddiebe) vahid meie naabrusse J. Kooki talusse, öösetel muidugi. Et nüüd siin Rupsi külas niisuguseid
