— 82 —
laua sisse, üteldes: „Siin selle kriipsu märgi juures wõime kella hõlpsalt jälle ülesleida.“ Teised seisiwad snud ammuli ja paniwad kogukonna-pääwanema kõrget tarkust imeks. Aga kui sõda mööda oli läinud ja mehed laewaga jälle järwele oliwad sõitnud peidetud kella salaurkast wälja püüdma, seal leidsiwad nemad kriipsu laewa serwas kohe üles, aga kella ei leidnud nemad kriipsu juures mitte enam, ehk nad küll paari päewa taga otsimisel aega oliwad wiitnud ja waewa näinud. Seal paniwad nemad kohkudes seda weidrat asja wäga imeks ja arwasiwad wiimaks, et waenlane wist salamahti nende seljataga kella ära oli wiinud, ja wist wõis üks ka temale sellest sõnumid olema andnud, kus kell peidus seisis, muidu ei oleks ta kriipsu kohalt mitte kõrwale wõinud minna.
Kolmaskümneskuues peatükk.
Üks tähtis lugu, mis Kilplas ühe wähjaga juhtus.
Üks ilmsüüta waene wahk eksis korra kogemata teelt, arwas urkasse pugewat ja juhtus õnnetuse kombel Kilpla. Kui seal teda mõningad Kilplased oliwad näinud, kui palju tal jalgu ja kuda ta nendega edasi ja tagasi wõis käia, kui oleks tal silmi mõlemas otsas, ja weel mõnda muud kentsakat, mis igal õiglasel wähjal looduse poolt antud, oliwad tähele pannud: tuli neil raske ehmatus peale, sest seesugust koledat elukat ei olnud kellegi silm enne weel näinud. Kiirest helistati häda-kella, mispeale kõik Kilplased kokku jooksiwad, kui oleks tuli neil püksis olnud. Nemad wahtisiwad tükk aega üksi silmi koleda eluka peale ja pidasiwad siis nõuu: mis ta peaks olema? Aga keegi ei teadnud seda ütelda, kunni wiimaks kogukonna-pääwanent oma tarkust selle asja kohta nõnda awaldas: „Minu arwates wõiks ta küll üks rätsepp olla, sest temal on paar käärisid kaasas.“ Et sellepoolt õiget otsust saaks, paniwad Kilplased kanga paku rätseppa ette, laotasiwad riide paku murule pikuti ja lasksiwad rätseppa katseks kanga peal käia, kus ta siis edaspidi ja tagurpidi loodud kombel luusis.
