— 61 —
Kesse kõnnib kõrta mööda.
Astub aia ääri mööda.
Lennab lille õilmeid mööda?
Mesilane linnukene:
Se’p see kõnnib kõrta mööda,
Astub aia ääri mööda.
Lennab lille õilmeid mööda.
Kui meie nüüd poti täie mett ülem-isandale andeks wiime ja seda linnu-piimaks nimetame, siis oleme wäga arulise kingituse wiinud.“ Kõik kogukond tänas hää nõuu eest ja kiitis pääwanema tarkust. Pikemalt wõtsiwad nemad ette kingituse mett, mis ehk kolme toobi osa wõis olla, ühe suure poti sisse panna, mis kaks meest toobri puuga õiladel kannaksiwad, misga kingitust suuremaks taheti teha. Kogukonna-pääwanem käis eel, tema järel poti kandjad, siis teised mehed kõik järgimööda paaris. Ülem-isanda ette astudes, rääkis kogukonna-pääwanem nõnda: „Auustatud linnu-piim! ärge pange pahaks ega wõtke wihaks, kui teile omas kehwusest ühe poti täie ülem-isandat andeks, meelehääks ja kingituseks toome.“ Uppakallo ülem-isand ei jõudnud oma naeru kinni pidada selle jutu üle, waid wõttis kübara peast ja pani suu ette warjuks, et Kilplased tema naeru ei näeks. Aga kogukonna-pääwanem arwas, ülem-isanda auu pakkumise pärast kübara pääst wõtma ja palus wasta: „Auus linnu-piim — isand tahtsin ütelda — pange kübar päha! Teie olete niisama walitseja Uppakallos kui mina Kilplas.“ Siin tahtsiwad potikandjad potti õlalt maha panna, kogemata libises pott põrandale ja lõhkes kildudeks, et kõik mesi põrandale läks. „Tuhat ja tuline teie sisse!“ hüüdis pääwanem wihaga: „kas näpud teil põlenud, et paremine ei oska kinni hoida? Oh, teie lontrused, kelmid, mõrtsukad ja wargad, kes teie Kilplaste kuulsa nime kui rööwlid ja mõrtsukad ülem-isanda silma nähes ärateutate ja otsekui wargad kogukonna wara äraraiskate.“ — Siiski ei raatsinud mehed linnu-piima lasta hukka minna, waid langesiwad üheskoos kõhuli põrandale ja hakkasiwad mett lakkuma. Uppakallo ülem-isand tänas neid hää soowimise eest ja ütles: „Mis
