— 60 —
auu näitades wõersi leiwaks ja andeks pidiwad wiima? Mõnda ande asja kohalist isekeskis arwates rääkisiwad nemad kui targad mehed nõnda: Raha ehk muu hinnaline and läheks meil raskeks, sest et meil sellepoolest üleliiga ei ole, ja isandal enesel on palju rohkem naudi, et meie kingitus suuremat meelehead temale ei wõiks teha. Niisamati ei kõlbaks toidu wara pakumine, sest meie anname temale muidugi süüa ja juua. Lahkuse andeks peame seesugust asja Uppakallo isandale wiima mis ta täna päewani weel kustgi ei ole saanud; aga nüüd tõusis teine häda, kust seda aruannet wõtta? Küll kratsis mitu meest siin pääd ja otsis kõrwa tagast nõuu, aga ei leidnud midagi sealt. Lõuna jõudis kätte, meeste kõhud oliwad tühjad, mispärast koju läksiwad ja pärast lõunat jälle asjatallitust pikemalt tahtsiwad toimetada. Sööma laual märkasiwad naesed kohe, kuda murekoorm nende abikaasa isandaid waewas. Kui kogukonna-pääwanema emand kawala taganõudmise läbi mure pakitust kuulda oli saanud, ütles ta: „Ma tahan sind aidata, et täna nagu ennegi kõige kogukonna ees oma tarkust wõid wälja awaldada; wiige Uppakallo isandale linnu piima.“ — Kust seda wõtta? küsis pääwanem. Naene õpetas sala asja ja nüüd oli mehikesel suur rõõm. Kui pärast lõunat nõuukogudus kokku astus, ütles kogukonna-pääwanem: „Mul on hüwa nõuu walmis! Minuta ei wõiks teie midagi korra pärast toimetada, kuulge: meie tahame ülem-isandale poti täie linnu-piima andeks wiia.“ Neid ammuli aetud suusi, mis siin nähtawale tõusis, ei jõua mina mitte üleskirjutada, oskaksin natuke paremine maalida, siis katsuksin õnne, imestamist pildikese läbi ülestähendada, aga nüüd ei ole mul paremat nõuu, kui lugejaid paluda, meele waimu ja luuletuse abiga seda asja äraseletada. — Wiimaks hakas üks ja teine küsima, kus maal need linnud kaswawad, mis inimene kui lehma ja kitse wõiks lüpsta. Siin seletas nüüd kogukonna-pääwanem mõistatust, kuda naene kodu temale oli õpetanud:
