— 22 —
jäänud, sest et tema laul neid oli rõõmustanud ja karastanud. Sarnaseid imewärklika asju loeme ühest teisest wanast laulikust, Amphion nimi, kes oma kena kandle helinaga seda imet oli teinud, et kõik kiwid ja kaljurahnud tema järel jooksiwad, siis korraliste üks teise peale hunnikusse astusiwad ja sedawiisi rõngas-müüri Teebeni linna ümber, Böotia maal oliwad teinud. Jah, ka meie maa ennemuisteses juttu mälestuses leiame ühe laulu-targa, Wanemuine nimi, keda täna päewase Wanemuise lauljatega Jaama walitses, mitte ei tohita wahetada, kes seie saadik muud ei ole liigutanud kui — südamid, kus ennemuistine laulik: linnud, metselajad, kalad, tuule õhu ja wee laened oma laulu kuulama sundis, ehk tal kül seda rammu ei olnud, puid, kiwa ja mägesi tantsima panna. Üht räägitud meeste sarnalist wiiuli- ehk kandlemängijat soowisiwad Kilplased endale nõuukoja ehitamise abiks, lasiwad sellepärast igas kohas oma soowimist kuulutada, ja katsusiwad wahe ajal ise oma mängu ja laulu rammu, aga ei leitud seda paraku mitte suurema wõimulisi olewat, kui meie päewsetel laulumeestel, kes iseäranis meie paigas wäga kõhetumad näitawad olema. Mõned puhuwad küll lauldes ennast hinge täis, kui konn, kes härja suuruseks tahtis saada, et lugu wälja näitab, otsekui tahaks mägi teise ilmale tuua, aga nende sündinud lapsuke jääb siiski naeruwärt pisuke — hiirepoeg. — Kus kõik nokalised ja sulglised laulule kipuwad, seal unustatakse enamist et kaarna „kroonk, kroonks!“ weel ööpiku laul ei ole! Et Kilplaste laulikutel selle poolest sugugi paremat lugu ei olnud, pidiwad nemad wiimaks häda pärast ise kätt töö külge panema, kui mõteldud asjast tõeste uus nõuukoda pidi tõusma.
Seitsmes peatükk.
Kuda Kilplased uue nõuukoja ehitamise tarwis palkisid raiuwad, neid kibeda waewaga üle mäe koju poole weawad ja siis mäele jälle tagasi wiiwad.
Et Kilplaste endine tarkus pikamisi nagu lambi taht õli lõpetusel pidi kustuma, sellepärast jäi neile weel nii palju