— 21 —
Kuues peatükk.
Kuda Kilplased nõuu oliwad pidanud, ühte uut nõuukoda ülesehitada ja mis seal juures juhtus.
Kui teisel päewal jälle kogukonda kokku kutsuti ja sellepärast nõuu peeti, mis nimeliku kiiduwäärt hakatust halpusele pidi tehtama, siis kuuldi mõnesugust nõuu, ja kui suurema hulga meeled saiwad ühendatud, kinnitati sedamaid seaduseks: Selle asja pärast, et nüüd teist walitsust, käiki ja elu edespidi ettewõtta ja tallitada nõuuks wõetud ja wälja arwatud oli, saagu õnnelikuks hakatuseks üks uus nõuukoda kogukonna kulu peale ülesehitatud, mis nende halpust jõuaks üleskanda. — Kilplased teadsiwad küll wäga hästi, et see nõuupidamise otsus weel mitte kõige tähtsamat halpuse märki ei näita, aga nemad arwasiwad tarklikult, et halpust ühekorraga hunniku kaupa ei tohi turule wiia, waid aega mööda aga tükk tükilt. Ehk arwasiwad mehed ka, kuida üks wana laulik ütleb:
„Waat, kui ähib, puhib mägi,
Lapse-waew teeb palgel higi:
Mäest wist sünnib mägi kiire?
Mägi tõi lapseks — weikse hiire!“
nõnda wõiks ka nende kõrge tarkus, mida suuremaks ta lapse waewas ennast näitas, seda hõlpsamalt pisukese halpuse hiirekese õnnelikult ilmale tuua. — Kui kõik läbi räägitud ja joonele seatud oli, mis ühe nii suure asjale tarwis läks, siis leiti, et hoone ehitamise hakatusele midagi suuremat enam ei puudunud: kui üks osaw wilepuhuja ehk wiiulimängija, kes oma armsa laulu ja mängu healega puid ja kiwa sinna meelitaks, et need ise ilma käte abita senna tuleksiwad ja üksteise peale korralisesse hunnikusse lauksiwad, kuda hoone ehitamise kombe tarwitab. Nõnda räägitakse wana põlwe kirjades ühest mängumehest, kes, kui kandli keeli oli kõlksutanud, oma kena laulu ja mänguga ei mitte üksnes linnud ja metselajad, waid puud, metsad ja kõrged mäed kui kutsikad oma kannul oli pannud jooksma; jah, ise suuremaid jõgesi oli ta mäng nõnda liigutanud, et woolamise kiiru unustanud ja teda kuulama
