— 92 —
legi eest tänulikult ammus. Ema silitas ta sarwede-wahet ja Jaani käsi käis takseerides looma ristluude üle, mis kui sarikad püsti seisiwad. Kui nad oma libedat nõuu sõnadega korranud, pööras sauna-eit näo kõrwale ja tõstis põlle-serwa silmade ette. Jaan aga wahtis kortsus kulmul maha ja ütles:
„Ära nüüd kohe suurt lärmi löö laste ees! Parem on, kui Sa neile sellest midagi ei hinga. Tead ju, kuda nad mullikast armastawad.“
Peeti siis ka asja wõimalikult salajas. Jaani laadale-minekust ja saiatoomisest oli küll juttu, aga mitte puniku müümisest. Kuid paharett ise mängis wiimasel silmapilgul pussi.
Jaan oli parajasti minekul — punik oheliku otsas järel — ema wesiste silmadega tühja lauda ukse ees, — sääl kajab äkitselt sauna läwelt hüüe:
„Jaan ae! Jaan ae! Kuhu sa puniku wiid?“
Kes paha waim lapsed nii wara hommikul üles äratas! Kas wahest
