— 91 —
pere kohta. Wirgu-Anni sala-abi ei wõinud ka mitte mõjuda, seda wähem, et kodus isa ja saunas Jaan ise talle ikka terasemalt hakkasiwad näppude pääle waatama.
Aga toitu oli waja ja selleks raha. Salaja oli niihästi ema kui poeg juba ammugi ühe kibeda abinõuu pääle mõtelnud, aga kaua aega ei julgenud üks teisele oma mõtet ilmutada. Oli ta ju liig walus, see mõte, nagu piste südamesse.
Waja punik laadale wiia!
Ta tuleks küll mõne nädali pärast piima, tooks wasika, — aga mõni nädal on näljasele pikk, pikk aeg. Küünlapäewa laat aga on ukse ees. Mullikast saab mõni rubla ja mõne rublaga saab mõni nädal jälle edasi — kewade poole, töö-aja poole!…
Ja nõnda waatasiwad ema ja poeg ühel hääl päewal teineteisele uurides silma ja üks sai teise mõttest sõnalausumata aru:
„Waja punik laadale wiia!“
Nad seisiwad just kaewu-küna ääres puniku juures, kes oma lahja kere külma wett täis pinnis ja sel-
