— 89 —
kusgil koos ei näeks, ja oliwad ka muidu igaühe wastu sõnas ja olekus ettewaatlikud. Nõnda pidi arwama hakatama, et sidemed nende wahel lõdwenemas, et nad asjata wõitlemist lõpetamas — lühidelt, et mõlematel „terwe mõistus“ pähe tagasi on pööramas.
Kuid nägemata pilkudel, salamahti ja pimediku kaitsel, käis Anni tihti päälegi Wäljaotsal; tal oli sinna rohkem asja kui ainult Jaani näha saada. Iseäranis wiimase pikaldase, raske haiguse ajal lendas ta kui nahkhiirekene õhtusel ämarikul wiletsasse urtsikusse, ja ialgi ei tulnud ta tühja käega. Ta mõistis nagu linnuke kõiksugu toidukraami poegadele pesasse kanda, ilma et seda saunarahwas isegi palju oleks märganud; ema leidis aga siit ja säält nurgast, mis sinna salaja maha pillatud. Anni istus tundide laupa soniwa haige sängi ees, hirmuga tema õhetawat nägu waadeldes, tema hingetõmbamist, ta ägamist tuksuwal rinnal kuulatades. Niisuguses olekus ei märganud Jaan, kui palju „häbi“
