— 74 —
Ta hoidis oma majast kõik eemal, mis tema hoolele ustud hingedele — olgu oma laps, olgu wõõras teenija — hukatust wõis tuua.
Seda waga meest oli Jaan Wapper palju aastaid truuwisti teeninud. Ta oli lapsena tema pudulojuseid ja weiseid hoidnud, oli sulasena tema põldu kündnud, ta heina niitnud, ta wilja peksnud. Ja nüüdgi weel tegi ta seda tööd, aga mitte enam kindla palgalisena, waid kui päiwiline ja pops. Minewal Jüripäewal laskis peremees Jaani sulaseametist lahti.
See sündis mõjuwatel põhjustel.
Esimene oli see:
Isa õnnetu surma järele sattus sauna-perekond ikka enam ja enam waesuse sisse. See oli loomulik — päris toitja puudus. Ema oli põdur, lapsed wäetid. Kuda wõis Jaani palk ja moon kõiki neid toita? Jaani wähene palk ja moon! Wirgu peremees ei mõistnud mitte ainult palwetada, waid ka rehkendada. Ta rehkendas wälja, et Jaani sissetulek waewalt ühte hinge wõis toita ja
