— 50 —
limata ema muretseb weel wiimsel pilgul ühe näljakonnakese juurde, ise juba selles wanaduses, mil teised naesed niisugust õnnetust enam kartagi ei oska! Häbi, häbi!
Kai ei häbene mitte ainult poega, ta tunneb ennast ka nagu suure süüdlase olewat tema wastu. Ja et oma ülekohust wähegi hääks teha, Jaanile ta waewa ja mure eest sugugi tasu anda, kardab ja auustab ta teda nagu teenija, nagu ori, ja armastab teda kõigest hingest. Ainust nurisewat sõna ei julge ta temale öelda, mitte kortsus kulmugi temale näidata, käte pääl püüab ta teda kanda, kõigest jõuust tema põlwe kergendada. Ta palub, midagi ei nõua ta Jaanilt; iga ande eest on ta tänulik nagu armuleiwa sööja; ta ootab ära mis Jaan teha tahab, mingit käsku ei kuule poeg tema suust.
Missuguse armastuse ja enesesalgamisega ta teda raske haiguse ajal põetas! Ööd ja päewad teda walwates, teda rawitsedes, tema eest hoolitsedes, ohwerdas ta wiimse jätise iseenese põdurast terwisest, nälga ja
