— 49 —
Ema on juba sängist wälja pugenud, kui mõlemad lapsed suurel jooksu-müdinal tuppa tormawad, ninad punased, huuled sinised, kõigest kehast lõdisedes:
„Jaan tuleb! Jaan tuleb!“
„Oeh, wõi juba tuleb! Siis ma jään hiljaks! Tühi wõtku, ma jään ju hiljaks! Miks te’ pajale paremini tuld alla ei pannud!“
Kräbedasti hakkab Wäljaotsa ema talitama. Ta ruttamisest ja tõttamisest on näha, et ta poega kardab, et ta teda käskijaks peab ja ennast käsu-aluseks. Miks ka mitte? On ju Jaan tema ja ta laste toitja. — Oh, need lapsed! Miks peab neid olema — miks peab neid nii palju olema — miks on nad nii wäetid weel! Ja mis kõige inetum — üks neist alles rinnalaps! Häbi! häbi!
Jah, Wäljaotsa Kaiel on poja ees häbi selle wiimase tillukese wõsu pärast. Wana inimene ja imew laps weel! Jah, kui isa elaks ja ise neid kõiki toidaks, aga nüüd — wanem laps toitku kõiki nooremaid, ema ennast weel pääle kauba! Ja see hoo-
