Mine sisu juurde

Lehekülg:Külmale maale.djvu/41

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 39 —

Saani sohinat kuuldes, astus Jaan tee kõrwale ja waatas ümber. Pool tahtmata tõusis ta käsi mütsi poole. Wanamees saanis waatas aga — kas kogemata wõi meelega, jäi kahewahele — kõrwale, ning teretuse-sõna suri Jaani huultel. Ainult noore tüdruku silmast käis pool wargsi hele pilk — siis oli saan sõitjatega teekäijast möödas…



 

Wäljaotsa saunas pesitas popsi terwe wiletsus.

Ta põrnitas toas ja wahtis uksest ja aknast sisse. Ta haudus niiskel saue-põrandal ja kükitas suitsenud parsil. Ta hirwitas aidas ja luuras laudas.

Nagu mutimulla mustaw hunnik lömmitab urtsik peremehe põldude serwal, wainu ääres. Walgendaw, siretaw lume-ümbrus teeb teda weel tuhmimaks, tahmasemaks, armetumaks, kui ta juba muidugi on. Ta suitsenud katus seisab tortis ja sasis taewa poole ja ta löngu wajunud