— 38 —
praegu kõrtsi astunud, kelle munder, kui see ukse wahel nähtawale tuli, Kaarli ja Juku kohta kohe mõjus, nii et nad ikka tasasemaks raugewa kirumisega nurka pugesiwad. Esimese nuga oli ta riiete sisse niisama ruttu kadunud, nagu ta säält nähtawale tulnud.
Mis kõrtsis edasi sündis, seda Wäljaotsa Jaan enam ei näinud; ta oli urjädniku ilmumisel toast ja kõrtsist wälja pugenud ning sammus kiiresti koju poole.
Koduteel sõitis Jaanist weel üks saan rammusa hirnuwa hobusega mööda. Selles istus wanadlane talumees, kelle lihawat, punast nägu põskede ümbert hall habeme-wõru ümbritses, kuna põsed, lõug ja nina-alune hoolega puhtaks oliwad aetud. Ta waatas pilguga oma ette, millest jõuka ja auusa mehe külm eneseteadmine wälja paistis ja mille juures weel iseäralikud jooned suu ümber wagadust ja alandlikku meelt püüdsiwad ilmutada. Tema kõrwal istus rõõsa, lahke näoga noor tüdruk.
