— 398 —
ema, ta kõik, mis talle siia maha jääb. Ja kui emale ei oska ta temale lahkumiseks muud öelda kui: „Mõtle mu pääle, palu mu eest!“
Teine kellalöök. Erutatud kihin.
Weel üks pilk pojale, teine minijale.
Oma nõrga jõuuga tõstab eideke esmalt nutwa Manni, siis kartuse pärast wärisewa Mikukese kõrgemale, et wend neid weel kord paitada saaks. Ka Anni tahab neid sel kombel Jumalaga jätta, aga juba kajab kolmas kell üdist läbi lõikawa manitsusega üle rahwahulga, konduktorid lagendawad rongi ääre inimestest ja juba liiguwad rattad.
„Jumalaga, ema!“
„Jumalaga poeg, minija!“
Kaie silmad läigiwad nagu palawiku-tõbisel, ta sirutab mõlemad käed kaduwale rongile järele, nagu tahaks ta teda weel silmapilguks peatada; siis hakkab ta nii walju häälega ja nii südant lõhestawalt nutma, et kõik lähedal-olijad seisma jääwad ja tema ümber ringi koguwad…
Sel silmapilgul sähwib hele wälk, pika tulejugaga mustawaid pilwemä-
