— 397 —
weel sammukese wankuda ja ta langeb wäsinult sisse… Mis saab siis küll nendest sääl, neist linnupojukestest, kes nii hirmunud silmadega akna trellide taha lahkuwa wenna poole üles wahiwad? Kas neid wahest ka kord niisuguses sõitwas puuris kuhugile ei weeta — — Jaani keha raputab wärin, ta kisub end hirmsast mõttest wägise lahti ja hüüab ema poole alla:
„Waata ka, mis mu naene teeb, ja ütle talle, et ta nii wäga ei nutaks.“
Ema on juba paaril korral ka selle akna taga seisnud, millest Anna wälja waatab. Ta täidab poja soowi ja poetab end rahwatungi seas uuesti naesterahwa-wangide wagoni juurde.
Jaani noor naene ei nuta. Ta süda ja silm on sisemise palawuse läbi kuiwaks kõrbenud. Asjata otsis ta siiamaani inimeste kihinast ühte-ainust nägu, mis talle kallist kodu weel kord elawamalt meelde oleks tuletanud. Mitte ainust! Ta isa ja õed — nad ei ole sellele wiimselegi jumalaga-jätmisele ilmunud. See põdur naene sääl all oma suure armastusega on ka tema ainus saatja, ta
