— 355 —
Jaan sammus pikkamisi Naarikwere metsa poole, mille tõmmu-rohekas ladwastik udu palistuse päält eemalt silma paistis. Noor mees wahtis tihti tagasi, wahtis siin ja sääl seisatades ringi, kuni ta wiimaks, kui pimedik juba kaunis tihe, metsa äärde jõudis. Siin pööras ta suure tee päält paremat kätt lepiku- ja sarapikuga läbi wõsunud kuusiku sisse.
Teraselt rada wahtides, puid silmitsedes, sammus ta targu edasi — ikka sügawamale sala sosistawa waigu-lõhnaga täidetud metsa sisse. Mõnes kohas seisatas ta ja pidas aru; siis wahetas ta rada ja nihkus rohkem paremale wõi pahemale külge. Korraga kiirestas ta käiku ja astus nähtawa kindlusega otse edasi, kuni ta ühe wana, jämeda pool-õõnsa puu ette seisma jäi.
Weel kord waatas ta ringi ja kuulatas. Sügaw waikus ja udune pimedik ümber ringi. Jaan laskis põlwili ja sirutas käe sügawale õõne puu sisse. Ta kobas sääl weidikene ja tõmbas siis mitmekordselt riide-
