— 354 —
„Karta on, et ta weel kauaks kinni jääb.“
„Eheh!“
„Wõib olla, et ta lahti ei saagi.“
Wanamoor hakkas ennast, nagu tuleks talle meelde, et ta ikka inimene on, sugu liigutama; pööras pääd, maigutas suud.
„Kas ta sääl ka süüa saab?“ küsis ta korraga.
Jaan pidi tahtmata naeratama.
„Saab ikka.“
Eit kõngutas jälle pääd, mõtteid kogudes.
„Kas ta ka raudus on?“ küsis ta.
Jaan kohmas midagi wastata ja pööras näo kõrwale: teda täitis korraga sügaw haledus õnnetu wanakese üle. Kui ta temale Jumalaga jätmiseks kätt pakkus, küsis eit weel:
„Kas te’ sääl ka saunas käite?“
Jaan tõttas minema.
Päike oli looja läinud; soe, niiske hämarik heitis heljuwa udu pääle hauduma, mis madalatelt soo niitudelt üles auras. Pool taewawõlwi kumendas mitmekarwalistes triipudes, mis ikka enam kahwatama lõiwad.
