— 314 —
saadetusel sisse ja wõtawad süüpingis, paremal käel olewa ukse kõrwal, istet.
Kolm noort, tugewat, prisket meest hallides wangikuubedes. Neil ei ole ühelgi päris kelmi-nägu. Nad on lihtsad, igapäewased külapoisid, nagu neid päältkuulajate seas mitu tosinat wõib olla. Üks neist on madal, jäme noormees kaunis julge, kindla näoga; aga ta tönts nina laiade, lihawate põskede wahel annab ta olekule palju hääsüdamelist, pehmeloomulist mõju ja mõnu. Teine kaebealune on ridwa-pikkune kõhn, wimmas kaelaga pilwetõukaja, kelle ammuli seisew suu, tuimad, hallid, pärani aetud silmad ning lõtw, tolgendaw seismine kõike muud meelde tuletab, kuid mitte kardetawat lukulõhkujat. Hoopis usaldust-ärataw, targalt wahtiw wiisakas noormees on kolmas kaebealune. Tal on üks neist nägudest, mis esimese pilguga sõprust ja osawõtmist äratab, mis, kui seesugune inimene kohtukojas süüpingis istub, tahtmata soojaks kaastundmuseks sulab. Teadmata lööb päältkuulaja süda salaja
