— 313 —
lauas, pultide ääres ei istu keegi. Pruunide, leenidega pinkide pääl on paks kogu uniseid, tuimade nägudega, raskesti higistawaid maa-inimesi ja salgakesed sosistawaid linna-elukaid kokku tuubitud. Hallide päädega arglised talutaadid, kortsus nägudega tukkuwad eidekesed, hirwitawad kelminäod turris juukse-harjastega, hakkajad, alatasa plarawad linna-naesed, mõned peenemas riides uudishimulised — nad kõik istuwad sääl higistades ja aurates koos, ja kõikide näod on weripunase kohtulaua, särawate zaari-piltide ja kõrgete kahetiiwuliste ukste poole pööratud, kust kohus iga silmapilk on uuesti sisse astumas.
Kelluke heliseb. Rahwas tõuseb püsti, sest kohus ilmub.
Suurem murdwarguse-prozess algab.
Kui prokuror istet wõtnud, ilmub ka kaebealuste kaitse-adwokat mustas sabakuues ja paneb oma raske mapi puldi pääle. Niisama on tõlkija juba platsis. Ja nüüd ilmuwad kaebe-alused.
Neid on kolm meest. Nad astuwad paljast mõõka kandwa wangikoja-soldati
