— 301 —
wõttes, täie wihaga. „Ka ei wärise ma mitte hirmu pärast, waid mu hingesse ei mahu, et teie ilmasüüta inimese pääle nii koledat süüdi tõstate… Ma kaeban teie pääle, ma ei jäta seda, — ma olen ilmasüüta, ma pole kusgil warastamas ega rööwimas täinud — ma wõin selle pääle wanduda, ma wannun siinsamas — —“
Jaan sattus ikka waljuma karjumise sisse; ta hääl lõi paar korda kilkamiseks, wiimaks kähises ta ainult weel. Ta silmadest põles ja kiirgas isewärki metsik erutus — nagu kitsikusesse aetud, surma suhu wahtiwa metslooma hirmuga segatud ahastuse-wiha.
„Jaan Wapper,“ ütles kreisi-ametnik tõsiselt ja manitsewalt. „Ma annan sulle nõuu, nüüd kohe oma süüdi otsekoheselt üles tunnistada — see toob karistusele kergendust. Ma ütlen sulle, mul on kõik teada: sinu seltsimehed tunnistasiwad kõik üles…“
„See pole õige,“ kisendas Jaan korisewast kurgust. „Mul ei ole seltsimehi, ma pole kusgil wargil käinud — jätke mind rahule, ma olen auus,
