— 300 —
tüdruk Juula hammustas sulle käesse, kui sa oma seltsimeestega teda sidusid! Jaan Wapper, sa olid üleminewa pühapäewa öösel, 24. märzil, Piiwamäe wallas kaupmees Leegi poes ja elukorteris rööwimas!…“
Kaie kohta mõjusiwad need sõnad nagu pikse-hoobid. Ta wahtis totra näoga noore ametniku otsa, siis karjatas ta ja langes, nagu oleks talle nuiaga pähe löödud, koiku serwale.
Ka Jaan oli tagasi põrganud. Ta nägu, isegi ta silmawalged, oliwad kollakaks tõmmanud. Ta lõi haawatud käe selja taha — kas teda warjata tahtes wõi enesele tuge otsides, jäi kahtlaseks. Ta suu käis, aga ta ei saanud häältgi üle tuksuwate huulte.
Kreisi-ülema abiline oli oma sõnade mõjuga rahul. Ta pööras oma kaaslaste poole, Jaani käega näidates:
„Waadake ta nägu… Waadake, kuda ta wäriseb!… Meie oleme õigetel jälgedel.“
„See pole õige! Ma pole kusgil rööwimas käinud,“ hüüdis nüüd noor pops, kõike oma rahu ja kindlust kokku
