— 28 —
tuttaw nagu wanamees ise. Ta nägi Jaani tihti, ja ikka oli ta esimene küsimine, kas lehes midagi hingemaast ei seista. Ta teadis ka ainult ammu kustunud ja nooremale soole tundmata „Pärnu Postimehest“ kuulu järele midagi, muude lehtede nimed oliwad talle täitsa wõõrad. Ainus ootus ja lootus, mis tal weel ilma pääl oli, näitas hingemaa olewat, ehk ta sellest küll midagi selgemat ei teadnud. See aga oli tema totras pääs muutmata ja kahanemata aineks saanud, et asi, mida ta ootas, waest inimest kõigest maapäälsest hädast ja wiletsusest saaks päästma. Ei aidanud teiste pilkamine ja nokkimine midagi, ta jäi oma mõtte pääle nagu kana pesa pääle hauduma.
Nad rändasiwad kolmekesi edasi, Madis longatas ja käega selga kinni hoides, mis kukkumisest walutas, ning ühte lugu patrades. Warsti jõudsiwad nad suurema maantee-kõrtsi juurde, mille esine kirikuliste hobuseid täis oli ja mille wäljas- ja seespool elaw liikumine walitses. Oli
