— 27 —
„Issand halasta ise, Jumal heida armu meie pääle,“ pasundas Madis pool nuttes ja tõstis, jalgade pääl waarudes, koti jälle selga. „Mis maksab minusuguse sandikese elu! Keegi ajab selga, oledgi walmis! Ja oleks wa’ kutsari-kuriwaim sõnagi lausunud — muud kui kihutab aga, olgu ees, mis tahtes! Oh, me waesed wanad! Ei kutsu meid Jumal ka juba ära, laseb aga wanemaks ja wäetimaks saada! — „Näe, sina ka siin —“ pööras ta Jaani poole ja ta nägu muutus nagu weidi rõõmsamaks. „Sina loed ju neid lehti — kas on hingemaast ju midagi kuulda? — Ei ole?“ — kostis ta ise. „Siis ei loe sa hääd lehte! On ju ammu kuulda olnud, et hingemaad antakse, aga sinu lehes ei seisa midagi! Loe ometi „Pärnu Postimeest,“ Jaan, sääl on kõik sees, ütles juba meie wana koolmeister.“
Jaan ja Mihkel lasksiwad oma seltsilist wadida, ilma et suuga wõi käega oleksiwad waheltähendusi teinud; tema plära hingemaast, tema põhjamine ja sajatamine oli neile niisama kaua
