— 268 —
tütarlaps ja hambad plagisesiwad sul hirmu pärast suus… Arwasin juba, et hobuse jalgu ära minestad…“
Nad purjutasiwad mitu tundi laadatrahteris. Mutsul oli paar sõpra, keda ta ka „mesti“ kutsus. Jaan ei olnud rahaga liig kitsi — tal oli ju teda nüüd! Ta tellis ja maksis ühte puhku, ja seltsimehed kallistasiwad teda selle eest. Wiimaks laenas ta Hansule weel wiis rubla.
Sala kipitus, siit kohast wõimalikult pea pääseda, ei lahkunud temast joogilauasgi. Õhtu eel tegi ta minekut ega hoolinud enam sõprade kinnipidamisest. Kui ta taskud saiadega, suitsukaladega ja muu wähema toidukraamiga kiiresti oli täitnud ning ema ja laste tarwis weel mõne meelehää ostnud, hakkas ta jala minema, tee pääl raha eest küüti lootes. Seltsimehed jäiwad weel teiseks päewaks laadale. Kui Jaan õieti märkas, siis oliwad nad, nagu Hans Mutsugi, linnamehed, kes laadale midagi ei olnud toonud, waid kes siit midagi wiia tahtsiwad. Sula-
