— 267 —
nema, kui tahetaks ta käest raha jälle ära wõtta. Pool jookstes tõttas ta edasi, aru pidamata, kuhu poole. Kõige ennem oleks ta otsekohe koju tagasi hakanud putkama.
Hans jooksis talle järele ja wõttis ta kinni.
„Kurat, sa putkad ju kui hobusewaras“, üttes ta naerdes. „Wõi tahad liigud tegemata jätta? Miks sa loll walitseja käest liiguraha nõudmata jätsid?“
Jaan tõmmas sügawasti hinge. Tal oli häbi oma põgenemise pärast. Oma sala hirmu tuhinal oli ta ka harilikud liigud tõesti ära unustanud, milleks talle walitseja wähemast paarkümmend kopikatgi oleks pidanud andma, kui ta just talumehega kõrtsi jooma ei tahtnud minna.
„Esimene asi“, wabandas ennast Jaan, „aga seda paremad liigud wõime ju nüüd kahekesi juua…“ „Olid mulle ju mehiselt abiks — aitäh!“
„Seda ma arwan“, naeris Hans, sõbralikult teise piha ümbert kinni hakates; „sa olid ju kohmetu nagu
