— 243 —
riiet nagu wandemärki enda wõi laste ihu pääl näha. Ainult nälja kustutamiseks wõttis ta wargust wastu. Nii kasinate nõudmistega warapeitjaid ei olnud mõlemal wargal wist enne olnudgi… Raha neil seekord anda ei täinud. Ütlesiwad, et enne waja kraam laadal ja linnas mehele panna. Nad sõita otsekohe kuhugile kaugemale laadale. Kõwerkael weel ühe hobusega oodata neid eespool kusgil kõrtsis juba.
Warsti oli koorm pääl ja nad kadusiwad kui tondid pilkase pimeduse kätte. Wäljaotsa saunas kustus nõrk tulekuma, must öö heitis jälle ta pääle hauduma, kattis kinni oma hõlmaga kõik wiletsust, häda, häbi. Ei elutsenud siin urtsikus enam inimesed, kes oma asemetel üksnes mure- ja näljapisaraid walasiwad; uus luupainaja kükitas neil rinna pääl, pigistas nende kõrid kinni, pani neid walu pärast wingerdama: hirm, häbi, põlastus iseeneste eest…
Mõneks ajaks oli nüüd toitu majas — ükskõik mis hinna eest saadud! Jaani lähem tegewus oli siis Jüri-
