— 237 —
liiga täis söödud kõhtude pärast kaotsi oli läinud. Nad wingerdasiwad kaua oma asemel walusa pakitsemise käes ja alles hommik tõi waestele õgijatele kergendust ja und.
„Ei nad seda liha nii palju sisse aja, et kõhurebenemist karta oleks,“ naeratas Jaan sea lõhkilõikamise juures mõrudalt.
„Küll on kehwake,“ ohkas Kai. „Päris hale kohe niisugust tappa, — luu ja nahk, ei muud midagi.“
„Aga meie oma — mitte warastatud.“
Ema arwas Jaani häälekõlast jälle nagu tõuswat ägedust märkawat; ta ei rääkinud enam.
Jaani piin warjatawa warguse-kraami pärast kaswas iga päewaga. Hingepiin ja hirm. Kui kergesti ei wõinud uus maja-otsimine tulla! Wargustest oli ümbruses ühte lugu kuulda ja polizei alati jalul.
Lehtsoo wald oli mõisniku läbi üdini ära kurnatud, niisama paar naabri-
