— 236 —
ümber, seadis suure paja koldesse üles ja hakkas wett kandma, millega ta pada täitis. Kähku oli ka tuli alla tehtud. Kui wesi pajas kuumaks saamas ja pikk pussnuga ihutud, äratas Jaan ema üles.
Kai küsis, mida ta tahtwat.
„Siga tapma,“ wastas Jaan.
„Siis ikka — ?“
„Muidugi. Mida me siis sööme?“
„Ma arwasin — —“
„Ei, mitte suutäit sellest toidust enam! See jääks mul kurku kinni, põletaks mu sisekonna ära… Ma tahan oma toitu süüa.“
Ema hakkas üles tõusma.
Kui nad rääkisiwad, siis tegiwad nad seda sosistades, et lapsi mitte unest äratada. Need ei pidanud Jumala pärast midagi kuulma ega nägema. Tapmistgi toimetas Jaan kinnise lauda-ukse taga kahe tule walgusel, et emise karjumine tuppa ei kostaks.
Kui Mikk ja Mann kooli hakkasiwad minema, oli töö juba korras, ilma et neil sellest aimu oleks olnud. Nad magasiwad ka hommiku eel liig sügawasti, sest et õhtupoolne öö neil
