— 214 —
ise waras ole! Warga ja warguse warjaja wahel on oma suur wahe… Ja ega ma nende asjast selgi kombel pruugi rohkem kui üks kord osa wõtta. Ei taha, ei taha — see on minu asi. Kewade lähen päälegi teise kohta elama.“
Ja ta tegi otsuseks, neile antud tõotust ainult üks kord pidada, Jumala pärast mitte rohkem! Oleks ta oma tõotusest hoopis taganenud, siis oleks tal nende poolt kõiksugu waenusid karta olnud ja, mis pääasi, teenistus, mis ta nendelt sai, oleks luhta läinud…
Raske küsimus oli nüüd emale lugu teada anda. Jaan teadis küllalt, et ema niisugust asja, mille juures midagi teenida wõis, sugugi nii wäga peene südame-kaalu pääle ei pane; aga Jaanil enesel oli häbi tema ette astuda ja talle kuulutada, kui nurjatul wiisil ta oma sõna murdnud, kuda ta selle asemel, et wargatega endist kogemata ühendust lõpetada, nendega otse wastastikku abiandmise-lepingu maha oli teinud. Emale pidi ta aga seletust andma,
